Austraaliast ära Euroopasse..

Nonii. Paarist päevast on saanud nüüd küll juba üle kahe nädala, aga siiski annan lõpuks teilegi teada, mida teinud olen ja kuhu reisinud..

Nagu pealkiri juba reedab, olin Euroopas ja täitsa Eesti lähedal.

Neljapäeva hommikul haarasin seljakoti selga, piparkoogi karbi kätte ning kella kaheksaks toimetas Poliina mu Sydney lennujaama. 'Head aega' kallid tehtud ning asusingi Austraaliast ära lendama..

9 tundi lennukis ning olin jõudnud oma esimesse vahepeatusesse, Hiinasse. Täpsemalt linna nimega Guangzhou. Ma pean mainima, et lennukis olevast rahvast oli vähemalt 90 % hiinlased. Üsna naljakas, sest mind vaadati nagu ilmutist, keda igapäev just ei kohta.
Järgmised 6 tundi sain parajaks teha selle sama linna lennujaamas.
Ning siis taaskord uuele lennule, mis kestis 13 tundi. Lennukis istusin koos ühe Hollandi tüdrukuga ning meie õnneks saime enda valdusesse 4 istepinki ehk siis mugavuse magamiseks ning mõlemad kaks tekki ja patja. Lisaks sellele serveeriti kaks korda tõelist paradiisisööki (siiski Hiinast pärit), mille sisse kuulus uhke puuviljasalat ning porgandikook, ja kõige tipuks oli lend sisustatud Harry Potteri ja Jääaja filmidega. No, why not ! :)

Amsterdamis oli mul terve päev aega, nii et sain linnaga tutvuda kui ka natuke shopata ja seejärel jõusaalis ülejäänud aja parajaks teha (ma tean, veider viis, kuidas Amsterdamis aega veeta, aga mul oli suur tahtmine ennast kuskil puhtaks pesta + ega jõusaal halba ei tee!) :)
Õhtul sättisin ennast taaskord lennukile ning peale kahetunnist sõitu, jõudsingi lõpuks sihtpunkti- Kopenhaagenisse.

Igaljuhul, kaks nädalat sain veeta vihmases ja külmas (Austraaliaga võrreldes, väga külmas) Taanimaal veeta ja ma ütlen, et see kõik oli siiski võrratu! Ma olen armunud sellesse rahvasse ja ühiskonda. Uskumatu, kui kiiresti võivad ühed inimesed su omaks võtta!
Oma seal veedetud aja jooksul tegin kohalikega pubi tiire (kas ma juba mainisin, et nad on ühed hubasemad kohad üldse), käisin Tivolis, pidasin taanlastega jõululõunaid- ja õhtusööke (iga-aastased jõulupeod, kus süüakse vahvlit ja veedetakse kvaliteetaega sõprade ning perega) ning viskasin pilgu ka Shakespeare'i lossile.

Tivoli kohapealt mainin ära, et kes kunagi peaks Kopenhaagenisse tulema, siis see on must-go-koht selles linnas! Tivolis ringi käies jääb juba suu lahti, sest kõik jõulutuled, atraktsioonid ning kohvikud-poed annavad oma "Vau" effekti.

Mul muidugi õnnestus ka üks atraktsioon ära proovida, milleks osutus "Vertigo". Siin ka video teile, mis see täpselt endast kujutab: http://www.youtube.com/watch?v=w-fm5_3fsBo . Ma alguses, enne peale minemist, mõtlesin püksid täis pissida, aga peale seda elamust, mis ma sellest atraktsioonist sain.. VAU !!!  Rahul! Välja arvatud talvine tuuleiil, mis samal ajal keha külmutas.


Igaljuhul nägin palju ja jäin niivõrd rahule, et kui kunagi võimalust, lähen veel sinna tagasi! :)

Pilte minu kahenädalasest Kopenhaageni tiirust:



Hiina lennujaamas.

Austraaliast Hollandisse

Tivoli

Tivoli

Kui vahemaa tundub järsku nii lühike..

Taani versus Eesti

Mia'ga pubis

Mia ja Mia

Mina sissepakituna

Christiania - ei tohi joosta, ei tohi pilti teha. Väike osa  Kopenhaagenist, kus tegeletakse rataste ehitamisega, chillitakse ja müüakse illegaalseid tooteid.

Kronsborg slot (Krosborgi loss, mis oasub põhimõtteliselt Rootsis, teisisõnu Shakespeare'i loss)



22.detsembril pidin taaskord asjad kokku pakkima ning suuna soojema maa poole võtma. Lennureisid olid sama pikad ja väsitavad. Lennukis istudes tekkis juba bussisõidu tunne. 
Ning minu kahe pika lennu (12.-st tunnise ja 10.-ne tunnise) vahel oli mul Hiina lennujaamas aega ainult 20 minutit, et ümber istuda (sinna sisse kuulus lennukist maha tulemine, passi- ja turvakontroll ning uue lennuki ülesotsimine). Õnneks minul ja neljal meesterahval (kes ka Sydney poole edasi soovisid põrutada) oli vastas pisike särasilme hiinlanna, kes meid jooksuga järgmisele lennukile juhatas, nii et muretsemiseks polnud põhjust.

Nüüd olen taaskord elust ja õnnelikult tagasi Poliina juures, kus naudin jõulupühasid ja teen uusi plaane tulevikuks.

Ning ma üritan siia ikka vahepeal jälle ära eksida, et informeerida enda tulevaaste tegemiste kohta !

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Farmist suurlinna..

Ja nii ongi, eelmisel nädalal tegin veel oma viimased jõupingutused farmimaastikul.

Kui järgi oli veel kolm päeva, otsustasid tormipoiss ja paduvihm Stanthorpe'sse ära eksida. Peaks mainima, et viimasel ajal oli see väga harva esinev nähtus. Tänu nendele külalistele, sai neljapäevast hoopis puhkepäev. Palju magamist ja linnas shoppamist (tavaliselt meie seltskond juhtus linna ainult laupäeviti, kui poed olid juba suletud). Nii, et kõik saidki lõpuks teada tuntud second hand poodidesse shoppama! Kes ostis uue smokobag'i, kes villased sokid (toimivad kui põlvekaitsemed) ja kes soetas omale karavani uue vaiba! 

Reedel asusime taaskord töömaastikule. Seekord aga mina teistega rohima ei saanud jääda ja sõitsin koos punkar Rob'i ning bossi poolvenna Jacksoniga linna teise otsa basiilikafarmi. Taaskord üks lihtne päev kirjas (sest basiilikat korjates ei pea kummardama ning ütleme, et seda oli ikka väga lihtne korjata). Muidugi, et asja ikka põnevamaks teha, paigutas papa Vito mulle suure kasti kõrvale ja sõnas: "Vaatame, kui kiiresti suudab Bridget tunniga korjata!". Aga lõppkokkuvõtteks ma siiski ületasin kõigi ootused! Nii, et sain veel ennast tõestada. Jee :D

Laupäevane tööpäev oli minu jaoks väga särav ja rõõmus! Vähemalt algus oli! Oma viimasel tööpäeval lootsin, et saan teistega põllu peale käsitsi paprikat minna istutama. Aga ei, selles farmis ei tasu midagi loota, sest siis läheb ALATI vastupidi! Bossid viipasid sõrmega ning tõmbasid mu teistest eemale. "Sina saad office'i ära koristada!" 
Üllatus oli suur (sest et office saab tavaliselt päeva lõpuks sama mustaks :D), aga mis seal ikka. Poolteisttundi klaaside pesemist ja ämblikuvõrkude hävitamist ning tipa tapa panin kähku põllu peale ajama, et saaks ikka teistega oma viimased paprikad mulda pista. Aga kauaks mulle seda rõõmu ei jäetud. Natukese aja pärast oli supervisor ATV'ga kõrval ning viis mu taaskord teistest eemale.
Tuli välja, et bossid olid otsustanud, et mu viimane päev peab täis olema chillimist ehk sain siis papa Vito autot koristada. Muidugi tegi see mulle head meelt, sest et bossidega oli ikka vedanud, aga samas... viimane päev ja siis ka ei antud võimalust teistega koos töötada.

No mis seal ikka. Auto puhtaks ja selgus, et tööpäev oligi läbi. Ja nii ta läks, kell 9.30 sain ametlikult viimast korda sealt farmist lahkuda! See oli natuke kurb, aga samas üüratult hea tunne! :) DONE ! FINISHED!
My last day! (Jagasin Eestist saadud Maiuspala ning vastutasuks sain lahkumiskingiks Vana Tallinna ! :) )

Õhtul kogusime rahva kokku, sõime ennast pungile (võileiva- ja küpsisetordist) ja põrutasime pubisse ennast tühjaks tantsima. Taaskord üks unustamatu Centrali õhtu! :)


 Mina ja Papa Vito :) 

Pühapäeval pidin alustama teed Sydney poole. Kõigiga sai umbes viis korda juba hüvasti jäetud, kui lõpuks selgus, et minu sõit jääb hoopiski ära. Ehk siis tuli veel üks külm öö karavanis veeta. 
Esmaspäeval sain veel kuuendat ja seitsmendat korda kõigile head aega öelda ja lõpuks saabus ka minu kauaoodatud takso (tänu papa Vitole sain koos salatite ja lillkapsastega Sydneysse sõita, ühe hiiglasliku oma farmi rekkaga!).

Väike vahepeatus rekkameeste tanklas (kus sai lõunasöögiks suure peekoni ja muna burgeri) ning kümne tunni pärast olingi juba suurlinnas nimega SYDNEY! Juheii ! I made it !

Natuke seiklemist ning sain taaskord kokku kalli Austraalia perekonnaga- Poliina ja Phillip'iga (ning järgneval päeval nägin ka lapsi, Jacob'it ja Lilu't). Rõõm oli suur ning vastuvõtt eriti kodune!

Ja nii ma olengi oma poolteist nädalat veetnud, koduselt Sydney'st veits väljaspool asuvas väikelinnas nimega Rockdale.
Puhata olen saanud palju, süüa veel rohkem, piparkooke meisterdanud ja natuke ka kaka koristust teinud. Aga olen õnnelik ja rahul! Vaheldus missugune ! :)

Pühapäeval käisime ka jõulupiknikul. Kuna aga ilm oli vihmane ja jahe, siis esialgsest toimumiskohast (milleks oli park) sai hoopiski põhikorraldajate oma kodu. Kui me nende elamisse sisse astusime.. vajus suu lihtsalt lahti ja suurest imestusest ei suutnud enam normaalset nägu ette tehagi. Tegemist oli kolmekordse majaga, kuhu sisse mahtus kodune kinosaal, suur köök (koos selle taga peituva lisaköögiga), lift, 5 suurt magamistuba, bassein, jõusaal, peoruum suure baariletiga jne.. jne.. :D

Vaadake parem pilte. Ja ma pean mainima, et täiesti rahumeeli mahtus alumisele korrusele 50 inimest pidutsema (nende hulgas vähemalt 20 väikest last!).



 Vaade esimeselt korruselt..

 Kodukino :)
 Köök

 Garaaž

 Jacob ja Lilu :)




Aga lood on nüüd kahjuks/õnneks nii, et ma pakin juba vaikselt asju.. ja homme hommikul istun lennukile,  et riigist välja sõita..

..aga kuhu täpselt ja kui kauaks, seda informeerin teile mõne päeva pärast!



Olge mõnusad ja andestust, et olen sellel aastal väga harv blogipostitaja ! :D

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Ma ikka suudan..

.. ja just enne lõppu !

Nii, kõigepealt mainin ära, et nõrganärvilistele seda juttu ei soovita. Ja vanaemad võivad ka selle vahele jätta!

Ärge muretsege, see jutt on siiski lõpp hea, kõik hea!

Täna tööl olime end taaskord  sättinud paprika vagude vahele, et umbrohtu hävitada. Peale lõunat, kuskil poole kolme ajal, sõitis meie juurde supervisor Corey, kes üle põllu "Birdget" hõiskas ja mu teiste juurest minema viis. Oli juba teada, et läheb jälle torude ja voolikute ühendamiseks. 

Jõudsime teisele põllule ning Corey andis mulle voolikuaugustaja ja noa kätte ning ütles, et tee nii palju, kui jõuad, hiljem tulen appi. Kuna ma aga voolikute kohapealt olen üsna tarkpea juba, siis, mis seal ikka, tegin kõik etteantud töö kiirelt ja korralikult ära. Sellepeale oskas Corey ainult kosta: "Good job". 
Järgmiseks võtsime uue vooliku ette, paigutasime õige koha peale ning läks taaskordseks ühendustööks. Supervisor ees ühenduslülisid sisse paigutamas, mina, noaga taga, voolikuid lõikamas. 
Ja nagu ikka, 4 päeva veel farmitööd jäänud, suutsin omale noaga sisse lõigata. Esimese asjana mõtlesin, et pole hullu.. aga siis viskasin pilgu pöidlale, mille ots veel vaevu sõrme küljes rippus ning jälgisin, kuidas järsku terve käsi verine oli (sellepärast ma ei soovitanud, Vanaema, et sa seda loeks! :D). 
Peast käis läbi ainult mõte, et kas jään nüüd igaveseks sõrmeotsast ilma. Samal ajal ei tahtnud aga väga Corey'le seda mainida, sest töö polnud veel lõpuni viidud.

Mis seal ikka, küsisin siis üsna ükskõikse häälega (et mitte paanikat tekitada): "Corey, do you have a bandage?" (Corey, kas sul plaastrit on?").
"Is it very bad?" kõlas Corey suust.. Ning järgnevalt, kui ta oli pilgu mu üleni verisele käele suunanud, jooksis ta juba auto poole ning tõi suure riidetüki, mille ta mu sõrme ümber mässis. Ma küll tahtsin tööd jätkata, aga näpp vajas siiski kinnisidumist, nii et järgnevalt põrutasime juba mu verise sõrmega tagasi peafarmi. Õnneks oli papa Vito ja mehaanik kohe appi tõttamas, nii, et ei läinudki kaua, kui kõik tegutsesid selle nimel, et sõrm puhtaks saaks ja kenasti kinniseotud. Korraks tahtis ka pilgu eest ära võtta, aga nii õnneks ei läinud. 
Viis minutit hiljem leidsin end juba teistega vagude vahelt paprikaid rohimast.

Nii, et lõpp hea, kõik hea ! 

Otsakene peaks ka paari nädalaga tagasi kasvama! No loodame parimat! :)

Ja vabandan, keda traumeerisin selle jutuga.. polnud plaanis! :)


Veel õnnelikum ja naerurohkem Birks Stanthorpest ! :)






  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Pildipoisse !

Ahjaa. Mainin ära, et meid on nüüd karavanipargis 7 eestlast. Ja töötame kõik samas farmis. Ja lisaks meile töötab veel üks eesti poiss hostelist, Karl. Nii, et palju palju eestlasi. Ja laupäeva õhtul oli meil BBQ, 16 eestlast ja viis austraallast.
Jah, eestlasi tundub siin linnas rohkem olevat, kui teisi rahvuseid ! :D

Pühapäeval (täna), oli plaan minna laadale. Jõudsime linna, laata ei eksisteerinud. Mis seal ikka, tiir poodidesse, mis pühapäeval lahti olid (neid oli kokku kuskil viis) ja peale seda fotosessioon ja pizza õgimine. Miks mitte veeta oma vabat päeva nõndamoodi :)

Liisiga poosetamas :)

 Kogu seltskond !




 PIZZA ! :)

Tööd teeme palju. Esmaspäevast reedeni veedame tööl 12 tundi. Laupäeviti halastatakse. Lastakse ainult kahe-kolmeni rohida :)

Farmipildid: 

 Leidsime Jaanusega kilpkonna tee pealt. :)
 Hiina kapsa lõikamine. Meisterdasin jaapanlastele neid samu karpe. Täitsa äge töö vahelduseks :)
 Inglane Tim :)
 Mina peale suurt kastide meisterdamist :D Töö oli kiire ja võttis päris läbi ! :)

Ja kuna eelmised jalanõud ütlesid üles (tallad tulid täielikult ära), siis kingituseks sain papa Vitolt uued.. jalgpalli botased. Enam ei lubata mul kilepõldudel jalutada. Huvitav küll, miks ? :D



Ja veel töötegemispilte..








Ehk siis sellest postitusest võib järeldada.. tööd on palju ja puhata saame ka natuke :) Ja eestlasi on ka palju ! :D

Ning kõige tipuks, seda samat linna on mulle jäänud veel ainult nädalaks. Järgmisel nädalavahetusel saab lõpuks koti kokku pakkida ja uue sihtkoha poole teele asuda :)

Suurte kallistustega Birks Austraaliast :)

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Warwick rodeo & Melbourne Cup ! :)

Laupäeva hommikul kupatati meid taaskord kella kuueks tööle (olime arvestanud tegelikult vaba päevaga). Meie kolm (Jaanus, Tanel, mina) ja hostelist kolm töökamat (üks neist oli inglise tüdruk Chloe, kes kuu aega tagasi ootamatult koju lendas, aga nüüd taaskord tagasi tuli! :) Jeee). 
Hommikul jagati suured harjad kätte ning ma siis mõtlesin, et mis seal ikka, hakkame laoruume pühkima. Aga ei ! Meid toimetati hoopiski põllu peale, kus korealaste tiim oli eelnevalt kaks päeva salatit lõiganud. Ja ülesandeks saigi kõikide kilede puhtakspühkimine (sest sinna istutatakse järgnevalt paprikad). Ning palju õnne, sellest tööst sai farmi ajaloo (minu ja ka arvatavasti teiste jaoks) kõige raskem ja viletsam töö! Poleks iial arvanudki, et ühe salatipõllu puhtakspühkimine nõuab niipalju jõudu ja jaksu. Peale paaritunnist nühkimist olid kõik higised ja sõrmed villis. Aitas meile!
Õnneks viidigi meid juba kell kaheksa sealt minema. Minul ja Chloe’l vedas, sest saime järgnevad tunnid bosside autosid pesta. Tegelikult oli algul plaan ainult oma bossi Rossi auto läikima lüüa, aga kuna ka kõik ülejäänud suured bossid meie tööd pealt nägid, siis tekkis järsku sinna järjekord erinevatest Rugby farmi autodest. Mis seal ikka, sellist tööd teeb heameelega. Ja päeva lõpetuseks saime taaskord kolm tundi rohida. Juhei.

Õhtul sättisin ennast valmis ja võtsin papa Vito, ta sõbra Frank’i ja inglase Hayley’ga suuna Warwicki rodeole. Austraalia kõige kuulsam rodeo.


Õnneks oli Vitol sõber Peter, kes oli õhtu meelelahutaja (peo peaesineja) ning tänu temale kinnitati ka meie käte ümber tasuta piletid rodeole.

Uskumatu, kui palju võis olla ühes kohas kauboisid! Silme eest läks lausa kirjuks, sest kõik käisid ringi ruuduliste särkide, teksade ja pikkade kauboi saabastega + mis kõige tähtsam, kaabud peas. 
Rodeo ise oli väga kihvt. Oma silmaga näha, kuidas metsikud hobused kauboimehikesi seljast raputasid ning pullid reaalselt inimesi taga ajasid ning sarvedega togima asusid (kuna nad ei olnud just väga õnnelikud, kui keegi neil seljas ratsutas), see oli ikka väga äge!
Lisaks saime näha ka lassodega vasikate püüdmist ning naisterahvaid lehmade seljas! Lahe!
Õhtu lõpetasime mitmetunnise tantsumaratoniga!
(pilt netist, et oleks aimu, mis rodeo endast kujutab) :)

Esimene rodeo kogemus- jäin väga rahule!

Pühapäeva õhtul tegime taaskord traditsioonilise BBQ. Selleks tõi John meile välja ka ajalehe, kus sees olid Melboune’i Cup’i hobused.
Kuna meil see raha panustamine on juba traditsiooniks saanud, siis otsustasime seda teha ka Melbourne Cup’ile. See on siiski Austraalia kõige kuulsam horse race. See toimub aastas korra ja selle puhul jääb terve riik seisma, ning vaatab 3 minutit telekat, et näha, kes on taaskordne Austraalia kõige kuulsama hobuste võidusõidu meister.

Esimene kord, kui panustasime väiksemale võidusõidule, võitsid nii John kui Jaanus (eelmises postituses mainisin ka). 
Järgmine kord tegime taaskord panustamise ning sellel korral võitis Tanel, 22 dollarit!

Nüüd siis oligi see aeg, kui John vaatas mulle otsa ja ütles: „Okey, it’s your turn now!“.
Vaatsin lehte, silme ees oli nimekiri kahekümne neljast hobusest ning ma ütlesin: „Okey, John, 5 dollars to number 3“.

Ning tatarataaa, "Bridget, you won!"

Nii et oligi, kõik eestlased said oma võidu kätte. Nüüd peaksin kuskil 40 dollari võrra rikkam olema. Jee! :D

Aga nüüd panen mina selle panustamise mõneks ajaks kõrvale ! See oli tore kogemus, ja kõige toredam on see, et me siiski kõik kord võitsime!

Elagu Melbourne Cup! :)

+ ma veel vist ei maininud, et nüüd peab äratuskellad 3.30 helisema panema.. (sest tööpäevad on jällegi varasemad.. juhei! :D)

BBQ pildid:



Täna tööl.. paprikad, paprikad, paprikad.. :


Ja pilt, et oleks aimu Melbourne Cup'ist:





Birks :)



Pildirida: kuidas Jaanus esimest korda  Birksi juukseid värvis ! :D


  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Planting, planting ja veel kord planting !

Ja blogijuttu ka natuke..

Kuna pikk aeg jälle viimasest sissekandest möödas, siis mõtlesin, et peaksin kõiki taaskord asjadega kurssi viima.

Üldiselt on asjad ikka samamoodi.. ISTUTAME ! :D

Töötunnid on läinud pikemaks. Eelmisel nädalal töötasime esmaspäevast reedeni igapäev 9-11 tundi, aga õnneks saime laupäeva ja pühapäeva selle eest vabaks.
Reedel peale viimaste taimede mulda pistmist ootas meid ees vana tuttav rohimine. Jeeee. 
Ja peast käis kohe läbi mõte, et oleks nagu sammu tagasi astunud. Eelmine kord, kui rohimine lõppes, siis olin nii õnnelik, et sellist tööd enam tegema ei pea. Ja nüüd jälle.. otsast peale. Aga pole hullu, nägu naerul peas, läks rohimine imekiirelt. Aeg ju lendab siin.

Laupäeval oli meil väga ilus ilm, päike sillerdas taevas ja hea soe oli pikutada. Ja sellel samal päeval toimus ka Stanthorpe’ e iga-aastane horse race. Kõik kohalikud kogunesid linna, kust korjasid tasuta bussid neid peale ja toimetasid veidike kaugemale võistlusstaadionile. Inimesed ise olid väga pidulikult riides, mehed ülikondades ja naised (nagu ikka hobuste võistlustel) kleitide ja kübaratega. Siiski kord aastas toimuv üritus. Aga nagu Stanthorpe ikka, siis ka sellel päeval keeras ilm pea peale. Kella poole kaheks päeval oli helesinisest taevast saanud tume pilv ja alla hakkas tulema paduvihma ja rahet. Iga 10.-ne sekundi tagant nägid äikest, ja müristas, nii mis kole. Jah, tere tulemast täiesti normaalsesse Stanthorpe’sse. Vaesed võistlusele kohale minejad. Isegi esimene võidusõit tühistati ilma pärast. Ainuke, mis rahvas teha sai, oli juua ja elada kaasa teiste osariikide võistlustele ning nendele raha panustada.



papa Vito

Pühapäeva hommikul kell 9 sadas mu ukse taha papa Vito (bossi isa, kes maasikakooki töö ajal jagab). Kuna olin eelnevalt kokku leppinud, et lähen oma vabal päeval neile appi (talle ja ta naise Maria’le) aiatöid tegema, siis nii ma ka just tegin. 
Muidugi papa ise oli veel eelneva päeva suurest pidutsemisest väsinud, peavalus ja magamata. Aga polnud hullu, ta oli siiski üsna energiline ja elujõus.

Tema juurde jõudnud, alustasimegi Mariaga aiatöid. Tööks sai siis igasuguse heina ja palmiokste maha laotamine (sinna, kus kasvasid lilled ja puud). Polnudki midagi hullu. Vahepeal, pausiks, avati mu ees väli-külmkapi uks ja öeldi: „võta, mida sa soovid“. Ning mu ees seisis pilt karastusjookide paradiisist. Sellised võiksid ju kõik tööpäevad olla! :D
Hiljem sain endale trimmeri kätte (elus esimest korda!). Ja mis seal ikka, andsin tulla ja trimmerdasin pool õueala. Lõunaks pakuti eelmisel päeval valmisküpsetatud lambakarbonaadi ja õhtusöögiks sain pastat ja lambaliha. Mmm.. why not! 
Tööpäev oli kui paradiis! :D

Kuigi jah, esmaspäeval selle eest mõtlesin, et jään suurest väsimusest põllu peale magama. Siiski õnneks seda ei juhtunud.

Teisipäeval pandi meid salatit istutama (mina, saksa tüdruk Katrin, šotlane Claire ja prantsuse poiss Matthias). Kõik olime eelnevalt tööga tuttavad: pistad salati mulda ja natuke mulda peale (peaasi, et salatit sisse ei suru ja liiga palju mullaga üle ei kuhja!). Nii et tegime tööd nagu ikka eelnevatel päevadel. Aga näed, polnudki päris samasugune päev kui teised. Millegi pärast ei meeldinud bossidele meie töö kohe üldse. Hommikul ähvardati, et see, kes neid salateid liiga sügavale surub, enam farmis tööd teha ei saa. Hiljem käis põhiboss meie peale karjumas, et nii šotitüdruk kui prantslane istutavad valesti ja et me töötame liiga aeglaselt jne...
Segadus oli suur, aga näed, kella viieks olid siiski kõik salatipoisid mulda pistetud.  

Ning järgmise päeva hommikuseks üllatuseks sakslane, šotlane ja prantslane enam meie farmis ei töötanud...
Šokk missugune, aga bossid polnud nende tööga rahule jäänud. Olin ainuke, kes elas esimese vallandamisprotseduuri läbi.

Nädala lõpus, laupäeval, korjas hommikul mind taaskord papa Vito peale (samal ajal, kui teised jätkasid rohimistöid) ja viis mu teise linna otsa, väiksesse rediste ja basiilika farmi (kus ennegi paar korda tööd olen teinud). Seekordseks ülesandeks sai aga kahekesti papa Vitoga küüslaugu ja sibula rohimine. Uskumatu, aga järgmisel hetkel avastasin end juba selle 61.-aastase itaalia rikkuriga käpukil mööda põlde müttamas. Vaatepilt võis olla üsna koomiline. Ja kõige tipuks tegi papa Vito meelelahutuseks röhitsemishääli, kuna me nägime üsnagi notsulikud välja. Peale suurt rohimist, tegime tiiru linna ja käisime Vito emal külas. Ja taaskord tegin suured imestunud silmad pähe, kui nägin, kui energiline võib üks 83.-aastane naisterahvas olla. Ja mis seal ikka.. sain nautida võrratuid isetehtud küpsiseid ja hommikukohvi. Tööpäeva lõpetasime torude ja voolikute ühendamisega. 

Pühapäeval peale paari tunnist trimmerdamist saatis papa Vito mind koju. Ütles, et mullegi kulub mõni vaba päev ära (kahe nädala jooksul polnud seda veel olnudki..). Mis seal ikka, ilus ilm, bikiinid selga ja basseini äärde päikest nautima!

Ja ma vist pole seda veel maininud, et eesti poisid Jaanus ja Tanel on siin (TAASKORD!) :D

Ka nemad on juba kaks nädalat hoolega tööd saanud teha. Saidki liiga palju Darwinis ja Balil puhata. 

Nii me olemegi siin nagu üks pere: poisid, mina ja John. Koos on alati lõbusam. Teeme BBQ’sid ja lööme Johni lõkke ümber tantsu.

Ning nüüd oleme välja teeninud (tänu vihmale.. kahjuks) kolm vaba päeva. Uskumatu. Saab käed välja puhata ja ehk ka krambivaludest lahti! :D

Ja minust nii palju, et plaan on veel novembrikuu tubli farmiline olla ja siis asjad pakkida ning trippima hakata. 



 John viis meid pubisse, kus sai hobuste võiduajamisele raha panustada. Jaanus pani 1 dollari, ja võitis 20 dollarit. See on tema võidupilet! :)

 Surnud red bellied snake

 BBQ !

Mina basseinis ! JEE ! :D

Birks Austraaliast :)

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Kuu aega Austraaliat juba seljataga !

Ime, kui kiiresti ikka aeg lendab. Alles oli, kui jõudsin siia karavaniparki ning nüüd juba kuu aega tööinimese elu Austraalias seljataga..


Ja mis me kuu aega teinud oleme ? 



No üldiselt istutame, istutame ja istutame. Vahel harva korjame ka põldudelt koikaid ja kive. Lisaks igasugusele salatile, kapsale ja brokkolile oleme jõudnud oma järjega ka paprikateni. Muidugi paigutati mind selle masina taha, sest keegi pidi ju ette näitama, kuidas asi käib...
Ja peale esimest päeva paprikatega, mõtlesin, et enam sinna farmi tagasi ei lähe. Sõrmedelt nahk läinud ja käed kiskusid koguaeg krampi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem harjusime selle tööga ja nüüd oleme (mina, kanadalane Jared, inglisepoiss Jordan, šotitüdruk Claire ja sakslane Katrin) tõeline profitiim. 



Ja nii ongi, tänu võrratule seltskonnale mööduvad päevad kiiresti ja naerurohkelt. Muidugi on ka neid hetki, kus kuuleb mitme inimese suust: „I don’t wanna do this anymore.. I wanna go home !“ ning seda lauset korrates jätkatakse tööd. Aga me tuleme toime !



Õnneks on meil farmis papa Vito (bossi isa, tuntud juba eelmisest hooajast), kes meid aeg ajalt hea ja paremaga kostitab. Ükspäev käskis ta traktorijuhil pausi teha ning tõi autost välja suure maasikatordi (mille ta oli ise teinud). Ja kujuta ette, kui sa oled kaheksa tundi paprikaid mulda pistnud ja keegi järsku millegi sellisega üllatab! Ma arvan, et ma tean, miks ma eelmine kord nii kaua siin vastu pidasin. :D


Ja kuulsin ka jutte, et mind pannakse peagi kolmeks nädalaks varju alla brokkolit pakkima (Vito tungival soovil :D). Aga ta rääkis, kuidas ta ema (kes on 85 ja rohkem eluvaimu, kui paljudel noortel) küpsetab aeg ajalt pakkijatele suuri pajaroogasid ja pastasid. Mmm.. ei jõua ära oodata!

Ning vihm on tagasi! Juba mitu korda on meid saatnud küsimus „Who wants to keep working?“ ja siis on su oma valik, kas lähed koju või tõstad käe ja jätkad paduvihmaga istutamist, jalad põlveni mudas ..

Ja lisaks farmitööle käime mõnikord ka Centralis (Stanthorpe kõige ägedam pubi) aega maha võtmas ja pidutsemas!




Kanadalane Jared ja inglane Jordan- nendega koos olles/töötades saab naerukrambid !



Aa ja see aasta olen hakanud üritama oma õiget nime inimestele selgeks tegema. Nii et aega ajalt kuulen ikka põllu peal: „Brrrgit, Böörgit, Bilgit..“. No vähemalt nad üritavad ! :D
Ja üsna tihti kutsutakse mind ka „robotiks“ (see vist tuleb töö tegemisest.. :D). Ja „smiley’ks“ ka ! :)



Rõõmus ja rahul Birks Stanthorpe'st... Austraaliast ! :)

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS