Juba üle nädala olen tubli tööinimene olnud ja suurima heameelega jagan ka teistega oma töömõnusid.
Peamiselt, mida ma teinud olen, on istutamine. Brokkolit, lillkapsast, salatit.. ja mida kõike veel (ei oskagi eesti keeles neid kõiki nimetada).
Tööl on peamiselt kohalikud töötajad ja siis lisaks mõned backpackerid. Ma pean mainima, et ma olen ainuke, kes ei räägi põllu peal oma emakeeles !
Meil on kanada poisid: Logan ja Jared, inglisetüdruk Chloe, kaks sama maa poissi Steve ja Jordan ning Šotitüdruk Katja. Ja mina.
Täna said taimed kell 10 otsa, nii et mina ja viis poissi saime järgmised neli tundi põldude pealt kive ja kände korjata. Pealtnäha lihtne, aga kui kogu see aeg kuuma päikese käes mööda põlde kõmbid, pole see enam sugugi nii lilleline töö.
Mõned korrad olen saanud ka kohalike kastiautode ja traktoritega sõita. Nad ikka õpetavad mind aina rohkem erinevate asjandustega sõitma, mis on naljakas, sest et ma olen tüdruk. Aga kui nii, siis nii.
Ja kui ma algul muretsesin, et karavanipargist on raske linna saada, siis nüüd ma seda küll enam väita ei saa. Pakkumisi on rohkem, kui vastu jõuan võtta. Ning kõige naljakam on see, et tööle ja koju saan Rob’iga, keda eelmisel aastal tutvustasin blogis niimoodi:
"Siis karvane traktorijuht Rob... ehk punkar. No ütleme nii, et igas farmis peab olema keegi.. kes ei ole just meelt mööda. Ei, vahepeal saame temaga väga hästi läbi ja teeme nalja, aga enamus ajast on tal kombeks ropendada, kamandada (mis siis, et ta meist vähem tööl on olnud..) ja traktoriga kiirendada (+ poole pealt viskab meid maha ja ütleb, et istutage nüüd käsitsi, sest tema ei saa enam sõita)."
Ja nüüd saan temaga läbi nagu ühe hea semuga läbi peaks saama.. :D
Aga ei, isegi kui töö on väsitav ja raske, on päev täis palju nalja ja ägedaid inimesi. Ja kui tööpäeva pole, siis naudin karavanipargis basseini ääres päikest ja mängin väikeste jalgpallipoistega piljardit. Elu on lill.
Birks :)
