Seda sain öelda juba eile hommikul, kui hostelis asjad taaskord kokku pakkisin, lamba koti külge kinnitasin ja sammud bussijaama poole võtsin.
Usun, et kaks hiinlannat, kes minuga samas toas ööbisid, olid peale mu lahkumist üsna õnnelikud. Mitte, et ma oleks palju lärmi teinud ja neid seganud. Lihtsalt, mina polnud veel ajavahega harjunud ja nii ma otsustasingi kell 3 öösel süüa ja muusikat kuulata. Ma tunnen neile kaasa, sest tundus, et nad kuulsid iga mu liigutuse ära.
Aga nii oligi, et kella 11’st istusin juba Brisbane’is bussi peale ja alustasin sõitu ei kuhugi mujale kui Stanthorpe’. Taaskord! (Kes veel ei tea, siis ka eelmisel aastal viis mind ja mu sõpru tee sellesse samasse linna).
Aga mis ma ikka teha saan, kui raha on vähe ning tutvused ja töö ainult 4.-tunnise sõidu kaugusel.
Nii ma jõudsingi kella kolmeks sellesse koduseks saanud linna. Olin paar minutit linnas olnud, kui juba hakkasid nurga pealt kõlama.. „Bridget, You are back!“ ning vastu naeratasid head tuttavad näod.
Suurem shoping poes tehtud, istusin taksosse ja põrutasin karavaniparki. Seal kohtasin ka paari head tuttavat (omanikku Raymond’it ja naabrimees Johni), kes mind kohe embama tulid. Ja muideks, see oligi kõik, kogu karavanipargi rahvas, lisaks minule.
Aga pole hullu, küll juurde tuleb! Lubadused said juba jagatud..
Tänasel ööl ma ikka veel ajavahega ei harjunud. Kell pool neli tuli uni. Kell viis pidin juba ärkama.
Kähku nuudlid valmis, tööriided selga ning võtsingi taaskord sammud farmi poole.
Uskumatu. See kõik seal oli nii kodune. See farm ja need põllud. Uskumatu.
Ja ei läinudki kaua, kui kohale jõudis hostelibuss ning ma tuvusin seitsme uue backpackeriga. Ning mõne aja pärast saabusid ka tuttavad bossumehed. Vastuvõtt oli kodune ja hea ning mitu korda kostis jälle kuskilt: „Good to see you back!“
Põdemiseks, et äkki ikka mind ei taheta enam farmi tööle, polnud kohe üldse põhjust. Pigem vastupidi. Juba loeti sõnad peale, et enne siit ära minna ei tohi, kui hooaeg lõpule viidud (hea nali!). Ning lubati mind ka paprikakorjamis meeskonda juhtima :D.
Ahjaa, ning see aasta on asjad seal farmis ka natuke muutunud. Enam pole mingeid tomateid! Juhei. On igasugused salatid, herned, brokkoli jm. ning hiljem tulevad ka paprikad. Ning kõige suurem boss Rob on ka läinud, on hoopis omad head Supervisorid jälle bossumeesteks saanud. Ning palka saab ka rohkem. Juhei.
Igaljuhul, päev oli väga äge. Esiteks viidi mind voolikute otsi kinni panema. Nuga anti kätte ning küsiti: „Remember?“. Ja mis mul ikka öelda oli: „Of course I remember“.
Peale seda sain ühe kanada kutiga suurtemate torude peale minna. Vedasime neid laiali. Siis pandi mind juba ühe hiiglasliku traktori rooli (ma pole elu sees nii suure traktoriga sõitnud!:D) ja näidati koht kätte, kuhu sellega sõitma pean. Õnneks polnud selles midagi rasket ja sain hästi hakkama.
Ja kõige lõpuks sain veel brookolit istutada.
Ja võimas tunne on olla tagasi.. kodune !
Birks põllu pealt :)
Ps. Selle jutu kirjutasin kolme päeva eest, nii et ärge pange tähele, kui ajast natuke maas olen.
Nüüdseks on farmis kolm päeva tööd tehtud, sõrmed veriseks hõõrutud, tööst valud omandatud ja suur naeratus taaskord näole omandatud (sest nalja saab põllu vahel igapäev ja rahvas on asendamatu ja kodune!).
Pildid tulevad peagi..
0 järelkaja..:
Post a Comment