Nagu ma juba mainisin, alustasin ma eelmisel pühapäeval oma uue tööga.
Hommikul kell 8 pakkisin taaskord asjad (kahest kotist oli saanud imekombel kuus kotti -.-), lahkusin oma kahepäevasest saksatüdrukute toast ja mahutasin kogu oma killavoori ühte imepisikesse ruumi, kuhu kõik oma asjad hoiule viisid.
Poole tunni pärast kogunesin kõigi ülejäänud koristajatega allkorrusel olevasse töötajate ruumi, kus siis kiirelt mulle kõiki tutvustati ja põhireeglid selgeks tehti.
Koristustiimi kuuluvad viis-kuus naist (nad näevad nii kahekümne ringis välja, aga selgus, et neil kõigil vanust üle kolmekümne, päritoluga Taist, Indoneesiast ja Filipiinidelt) ning kes on siin juba pikemaajaliselt tööl olnud; Supervisor Toni (kohalik naisterahvas, kes on viie lapse vanaema), koristustiimi boss Lella (ka väike särtsakas ja hea huumorisoonega kohalik naisterahvas) ning backpackerid (paar-kolm sakslast, kanadalased, iirlane ja prantslane). Muidugi kuulub tiimi veel inimesi (öökoristajad ja pesupesijad jne), aga neid ma nii tihti ei kohta.
Esimesel päeval põrutasin supervisor Toni ja pika tõmmu prantsusepoisiga kõige ülemisele korrusele koristama. See on hotelli kõige kõrgem level ja sinna eksivad ära peamiselt rikkamad ning tubadest vaatab vastu enamuselt luksus. Ega ei võtnudki väga kaua aega, et selgeks saada, kuidas kogu see töö käib. Ennegi ju koristaja ametis olnud :)
Kell 10 andakse meile väike kümneminutiline paus, et allkorrusel olevas baaris/ööklubis (mis asub kohe hotelli kõrval) endale juua võtta (töö ajal on meil lubatud tasuta karastusjoogid ja mahlad- pole paha).
Tagasi tööle, kuni kella poole üheni kui saab taaskord ennast pooleks tunniks lõunat sööma sättida. Ning umbes pool kaks ongi tööpäev läbi.
Võib öelda, et esimene päev läks mul üsna kergelt ja ilma suurema tormita. Seda muidugi teise ja kolmanda päeva kohta öelda ei saa, kui mind paigutati korrus allapoole tööle ühe filipiini naise Elvie'ga. Uskumatu, see neljakümne aastane nainsterahvas töötab turbokiirusel ja ülimalt hoolikalt. Nii et minu teine ja kolmas päev olidki põhimõtteliselt kui maraton. Ja muidugi sellepärast ka, et meil tuli kahepeale terve korrus korda teha ning uuele, sissetulevale grupile kella üheteistkümneks 10 segamini tuba särama lüüa (igas toas on 6-8 voodit). Õnneks sain uued nipid ja Elvie konarliku inglise keele üsna kiirelt selgeks, mis tuli töötegemisel paljugi abiks. Elvie on selline, kes ei seisa hetkekski paigal, ta õpetab kõike sõna otses mõttes jooksu pealt ning kahe sekundi jooksul jõuab ta mulle hüüda: "Bridget, toilet paper, vacuum, linen, please, Bridget, class, mop!". Ja nii tulebki mul see kõik meelde jätta ning selle sama aja jooksul üles leida. Aga ma pean mainima, et mulle nii meeldib see ja tegelikult on päris vahva, kui jälle higistena kahekesti Elvie'ga kolmanda korruse peal voodilinadega ringi tormame või siis madratseid ülimal kiirusel klopime ning see ajab filipiininaist ennastki naerma, kui kiiresti ja korralikult töö käib.
..need olid minu esimese kolme päeva kogemused. Järgnevatel päevadel sain allapoole, rohkem segamini tubadesse koristama ja töötada kõikide erinevate inimestega. Nüüdseks on seltskond filipiinlasi, aasialasi ja indoneesialasi otsustanud, et nimed 'Birgit' ja 'Bridget' on liiga keerulised, nii et nad otsustasid uue hüüdnime kasuks: Britney.. Britney Spear. Nii, et ei tasu imestada, kui üle koridori kõlab ikka ja jälle : "Britney, vacuum !" ja ma sellele ka imekombel kiiresti reageerin.
Mis veel ? Ahjaa. Peale oma esimest päeva sain kutse jalgpallimängule. Just nimelt. Jalgpallimängule, ning mitte pealtvaatajaks ega cheerleaderiks (nagu ma iseennast soovitasin), vaid päris kohe mängu.
Mis seal ikka, võtsin kutse vastu (mina, minimaalse jalgpalli oskusega!!! :D). Kell pool kuus sammusin juba saksa poisi Pauliga Gilligansi ette ning jäime hotelli kokka ootama, et ta meid peale korjaks. Ei läinudki kaua, kui kokk Dave oma punase kabrioletiga kohale jõudis ja meid oma autosse mahutas. Tuleb välja, et see natuke pontsakas ja rõõmsameelne meesterahvas on hotelli kõige suurem klatšija, aga selle eest on huumorisoon viimase peal.
Meie tiimi kuulusid Paul, Dave, hotelli manager Daimen oma tüdruksõbraga ning üks administraator Shaun. Esimene mäng oli päris koomiline, sest esimese kahe minuti jooksul õnnestus mul juba palliga üks suur latakas vastu nägu saada. Aga hei, selle eest kaitsesin palli väravasse lendamast!
Nüüdseks olen osa võtnud juba kolmest jalkamängust, mis on ka selleks korraks kõik, sest oma natukese madalama tiimitasemega me finaalidesse ei jõudnud. Aga sellegi eest, nalja sai omajagu ning lisaks sellele sain ka teiste töötajatega lähedamalt tuttavaks.
Ja nüüd, kui ma siin olen veetnud juba pea kaks nädalat, on Gilligans'i töötajad kui vanad head tuttavad. Ja isegi boss, keda mõned lausa kardavad (sest et tal on väga kõrged tingimused puhtuse ja klientide heaolu pärast), on minuga väga suur klemm.
Lisaks koristajatööle õnnestus mul omale saada ka üks lisatöö.
Lugu sai alguse kuskil nelja päeva eest, kui mu toanaaber Ian mainis, et ta lahkub kolme nädala pärast meie seltskonnast, et hakata sukeldumistreeneriks ning seetõttu pakkus ta mulle oma bussijuhi töökohta. See Kanada noormees on siin hotellis veetnud viimased kolm kuud, töötades koristajana ja bussijuhina. Üldjuhul on see, et kui oled koristaja, siis iga päev teed kaks tundi tööd oma elamise eest. Kuna Ian aga sõitis lisaks bussiga, maksis ta oma elamise eest selle tööga ning sai koristajana kõigi tundide eest palka. Sõbrapäeval juhtus aga nii, et Ian oli koristamise käigus ühe külastajaga ebaviisakas olnud ning uskumatult kombel, lasti ta minuti pealt lahti (tuli välja, et see külastaja oli meie bossi sõber). Me olime kõik muidugi väga kurvad, sest Ian oli meie toas kui suur vend , kes alati nõu andis ja nalja viskas. Kuid kahjuks see on see backpackeri elu siin Austraaliamaal, et millal iganes ja ükskõik, mis põhjusega, võidakse sind jalamaid lahti lasta, nagu juhtus ka kandalase Ian'iga. Seetõttu pidi Ian koheselt oma asjad pakkima ja meie hotellist igaveseks lahkuma (see muidugi ei loe, et ta meid siiski nii palju igatseb ja öösel meie tuppa ära eksib ning ära uinub- ta uus hostel pidi üsna vilets ja inetu olema :D).
Igaljuhul, tahtsin jutuga sinna jõuda, et kolmapäevast alustasingi siis oma uue, bussijuhi tööga.
Muidugi pole tegemist suure bussiga, siiski pigem van'iga, kuhu mahub sisse lisaks minule 8 inimest. Töö on ka väga lihtne: kolm korda õhtu jooksul tuleb sõita suurele bussile vastu, mis tuleb Brisbane'ist ja seal kõik inimesed, kes Gilligansis ööbivad, meie hotelli toimetada. Ja siiamaani olen sellega edukalt hakkama saanud. Loodan, et teen seda jätkuvalt ! :D
Mis muud ma teinud olen ? Päikest võtnud (all suure basseini ääres), tasuta trennitanud, töökaaslastega allkorrusel pidutsemas ja tantsimas käinud, kõrval turul puuvilju kastide viisi ostnud ning kõike muud head ja paremat. Cairns on kui puhkuse peasihtkoht! Kõik on käe-jala kaugusel, poed ning suurepärane ilm (okei, võib-olla 35 kraadi on mõnikord liiga palav, eriti tööd tehes, aga üldjuhul, väga mõnus ja suvine). Nüüd muidugi tuli taaskord vihm tagasi, mis on samas ka päris hea vaheldus.
Hotell on täis vabameelseid ja sõbralikke inimesi, nii et see ei ole üldse üllatus, kui end ikka ja jälle kuskile kellegi uuega jutustama unustan.
Ja töökoht on ka mõnus, sest töö on lihtne (samas kontroll on karm ja pidev!) ning seltskond sõbralikkus ise + igapäev saab kottide viisi tasuta asju (duššigeele hambapastasid, shampoone), riideid, süüa.. ning kulud on seetõttu miinimumi lähedased. Ja ma unustasin mainida, et igal õhtul serveeritakse klubis meile tasuta süüa (ning töötajatele ekstra portsjon!).
Elu on siin tõeliselt teistsugune, mõnus ning lõõgastav. Mõnikord lausa unustan, et teen tööd siin..
Ma tahaksin kirjutada veel ja veel ning jagada kõike seda, mis minuga siin nii lühikese ajaga juhtunud on ja keda kõiki huvitavaid ma kohanud olen, aga ma siiski tõmban nüüd otsad kokku ja lasen teil lihtsalt pilte nautida.
Uskumatu, aga see koht on siin tõeline backpackerite paradiis ning ma olen tõeliselt rahul, et otsustan siia maanduda. :)
Šotipoisid Chris ja Nicky ning mu toanaaber kanadalane Tara
Toanaabrid inglane Jenny, kanadalane Tara, mina ja iirlane Niamh. Ning keskel kõrvaltoanaaber sakslane Sara
Laguun :)
Mina ja prantslane Marc (Britney Spear ja Marco Polo) ;)
Marc ja Paul (kes nüüdseks kahjuks läinud juba..)
Juuksurisalong omast käest võtta. ;)
Palavad kallistused Cairnsist ! :)
Üritan teid jätkuvalt oma tegemistega kursis hoida !
Birks :)
