Ja blogijuttu ka natuke..
Kuna pikk aeg jälle viimasest sissekandest möödas, siis mõtlesin, et peaksin kõiki taaskord asjadega kurssi viima.
Üldiselt on asjad ikka samamoodi.. ISTUTAME ! :D
Töötunnid on läinud pikemaks. Eelmisel nädalal töötasime esmaspäevast reedeni igapäev 9-11 tundi, aga õnneks saime laupäeva ja pühapäeva selle eest vabaks.
Reedel peale viimaste taimede mulda pistmist ootas meid ees vana tuttav rohimine. Jeeee.
Ja peast käis kohe läbi mõte, et oleks nagu sammu tagasi astunud. Eelmine kord, kui rohimine lõppes, siis olin nii õnnelik, et sellist tööd enam tegema ei pea. Ja nüüd jälle.. otsast peale. Aga pole hullu, nägu naerul peas, läks rohimine imekiirelt. Aeg ju lendab siin.
Laupäeval oli meil väga ilus ilm, päike sillerdas taevas ja hea soe oli pikutada. Ja sellel samal päeval toimus ka Stanthorpe’ e iga-aastane horse race. Kõik kohalikud kogunesid linna, kust korjasid tasuta bussid neid peale ja toimetasid veidike kaugemale võistlusstaadionile. Inimesed ise olid väga pidulikult riides, mehed ülikondades ja naised (nagu ikka hobuste võistlustel) kleitide ja kübaratega. Siiski kord aastas toimuv üritus. Aga nagu Stanthorpe ikka, siis ka sellel päeval keeras ilm pea peale. Kella poole kaheks päeval oli helesinisest taevast saanud tume pilv ja alla hakkas tulema paduvihma ja rahet. Iga 10.-ne sekundi tagant nägid äikest, ja müristas, nii mis kole. Jah, tere tulemast täiesti normaalsesse Stanthorpe’sse. Vaesed võistlusele kohale minejad. Isegi esimene võidusõit tühistati ilma pärast. Ainuke, mis rahvas teha sai, oli juua ja elada kaasa teiste osariikide võistlustele ning nendele raha panustada.
papa Vito
Pühapäeva hommikul kell 9 sadas mu ukse taha papa Vito (bossi isa, kes maasikakooki töö ajal jagab). Kuna olin eelnevalt kokku leppinud, et lähen oma vabal päeval neile appi (talle ja ta naise Maria’le) aiatöid tegema, siis nii ma ka just tegin.
Muidugi papa ise oli veel eelneva päeva suurest pidutsemisest väsinud, peavalus ja magamata. Aga polnud hullu, ta oli siiski üsna energiline ja elujõus.
Tema juurde jõudnud, alustasimegi Mariaga aiatöid. Tööks sai siis igasuguse heina ja palmiokste maha laotamine (sinna, kus kasvasid lilled ja puud). Polnudki midagi hullu. Vahepeal, pausiks, avati mu ees väli-külmkapi uks ja öeldi: „võta, mida sa soovid“. Ning mu ees seisis pilt karastusjookide paradiisist. Sellised võiksid ju kõik tööpäevad olla! :D
Hiljem sain endale trimmeri kätte (elus esimest korda!). Ja mis seal ikka, andsin tulla ja trimmerdasin pool õueala. Lõunaks pakuti eelmisel päeval valmisküpsetatud lambakarbonaadi ja õhtusöögiks sain pastat ja lambaliha. Mmm.. why not!
Tööpäev oli kui paradiis! :D
Kuigi jah, esmaspäeval selle eest mõtlesin, et jään suurest väsimusest põllu peale magama. Siiski õnneks seda ei juhtunud.
Teisipäeval pandi meid salatit istutama (mina, saksa tüdruk Katrin, šotlane Claire ja prantsuse poiss Matthias). Kõik olime eelnevalt tööga tuttavad: pistad salati mulda ja natuke mulda peale (peaasi, et salatit sisse ei suru ja liiga palju mullaga üle ei kuhja!). Nii et tegime tööd nagu ikka eelnevatel päevadel. Aga näed, polnudki päris samasugune päev kui teised. Millegi pärast ei meeldinud bossidele meie töö kohe üldse. Hommikul ähvardati, et see, kes neid salateid liiga sügavale surub, enam farmis tööd teha ei saa. Hiljem käis põhiboss meie peale karjumas, et nii šotitüdruk kui prantslane istutavad valesti ja et me töötame liiga aeglaselt jne...
Segadus oli suur, aga näed, kella viieks olid siiski kõik salatipoisid mulda pistetud.
Ning järgmise päeva hommikuseks üllatuseks sakslane, šotlane ja prantslane enam meie farmis ei töötanud...
Šokk missugune, aga bossid polnud nende tööga rahule jäänud. Olin ainuke, kes elas esimese vallandamisprotseduuri läbi.
Nädala lõpus, laupäeval, korjas hommikul mind taaskord papa Vito peale (samal ajal, kui teised jätkasid rohimistöid) ja viis mu teise linna otsa, väiksesse rediste ja basiilika farmi (kus ennegi paar korda tööd olen teinud). Seekordseks ülesandeks sai aga kahekesti papa Vitoga küüslaugu ja sibula rohimine. Uskumatu, aga järgmisel hetkel avastasin end juba selle 61.-aastase itaalia rikkuriga käpukil mööda põlde müttamas. Vaatepilt võis olla üsna koomiline. Ja kõige tipuks tegi papa Vito meelelahutuseks röhitsemishääli, kuna me nägime üsnagi notsulikud välja. Peale suurt rohimist, tegime tiiru linna ja käisime Vito emal külas. Ja taaskord tegin suured imestunud silmad pähe, kui nägin, kui energiline võib üks 83.-aastane naisterahvas olla. Ja mis seal ikka.. sain nautida võrratuid isetehtud küpsiseid ja hommikukohvi. Tööpäeva lõpetasime torude ja voolikute ühendamisega.
Pühapäeval peale paari tunnist trimmerdamist saatis papa Vito mind koju. Ütles, et mullegi kulub mõni vaba päev ära (kahe nädala jooksul polnud seda veel olnudki..). Mis seal ikka, ilus ilm, bikiinid selga ja basseini äärde päikest nautima!
Ja ma vist pole seda veel maininud, et eesti poisid Jaanus ja Tanel on siin (TAASKORD!) :D
Ka nemad on juba kaks nädalat hoolega tööd saanud teha. Saidki liiga palju Darwinis ja Balil puhata.
Nii me olemegi siin nagu üks pere: poisid, mina ja John. Koos on alati lõbusam. Teeme BBQ’sid ja lööme Johni lõkke ümber tantsu.
Ning nüüd oleme välja teeninud (tänu vihmale.. kahjuks) kolm vaba päeva. Uskumatu. Saab käed välja puhata ja ehk ka krambivaludest lahti! :D
Ja minust nii palju, et plaan on veel novembrikuu tubli farmiline olla ja siis asjad pakkida ning trippima hakata.
John viis meid pubisse, kus sai hobuste võiduajamisele raha panustada. Jaanus pani 1 dollari, ja võitis 20 dollarit. See on tema võidupilet! :)
Surnud red bellied snake
BBQ !
Mina basseinis ! JEE ! :D
Birks Austraaliast :)
