Welcome to Gilligans ehk elu koristaja Britney Spear'ina :)

Nagu ma juba mainisin, alustasin ma eelmisel pühapäeval oma uue tööga.

Hommikul kell 8 pakkisin taaskord asjad (kahest kotist oli saanud imekombel kuus kotti -.-), lahkusin oma kahepäevasest saksatüdrukute toast ja mahutasin kogu oma killavoori ühte imepisikesse ruumi, kuhu kõik oma asjad hoiule viisid.
Poole tunni pärast kogunesin kõigi ülejäänud koristajatega allkorrusel olevasse töötajate ruumi, kus siis kiirelt mulle kõiki tutvustati ja põhireeglid selgeks tehti.
Koristustiimi kuuluvad viis-kuus naist (nad näevad nii kahekümne ringis välja, aga selgus, et neil kõigil vanust üle kolmekümne, päritoluga Taist, Indoneesiast ja Filipiinidelt) ning kes on siin juba pikemaajaliselt tööl olnud; Supervisor Toni (kohalik naisterahvas, kes on viie lapse vanaema), koristustiimi boss Lella (ka väike särtsakas ja hea huumorisoonega kohalik naisterahvas) ning backpackerid (paar-kolm sakslast, kanadalased, iirlane ja prantslane). Muidugi kuulub tiimi veel inimesi (öökoristajad ja pesupesijad jne), aga neid ma nii tihti ei kohta.

Esimesel päeval põrutasin supervisor Toni ja pika tõmmu prantsusepoisiga kõige ülemisele korrusele koristama. See on hotelli kõige kõrgem level ja sinna eksivad ära peamiselt rikkamad ning tubadest vaatab vastu enamuselt luksus. Ega ei võtnudki väga kaua aega, et selgeks saada, kuidas kogu see töö käib. Ennegi ju koristaja ametis olnud :)
Kell 10 andakse meile väike kümneminutiline paus, et allkorrusel olevas baaris/ööklubis (mis asub kohe hotelli kõrval) endale juua võtta (töö ajal on meil lubatud tasuta karastusjoogid ja mahlad- pole paha).
Tagasi tööle, kuni kella poole üheni kui saab taaskord ennast pooleks tunniks lõunat sööma sättida. Ning umbes pool kaks ongi tööpäev läbi.
Võib öelda, et esimene päev läks mul üsna kergelt ja ilma suurema tormita. Seda muidugi teise ja kolmanda päeva kohta öelda ei saa, kui mind paigutati korrus allapoole tööle ühe filipiini naise Elvie'ga. Uskumatu, see neljakümne aastane nainsterahvas töötab turbokiirusel ja ülimalt hoolikalt. Nii et minu teine ja kolmas päev olidki põhimõtteliselt kui maraton. Ja muidugi sellepärast ka, et meil tuli kahepeale terve korrus korda teha ning uuele, sissetulevale grupile kella üheteistkümneks 10 segamini tuba särama lüüa (igas toas on 6-8 voodit). Õnneks sain uued nipid ja Elvie konarliku inglise keele üsna kiirelt selgeks, mis tuli töötegemisel paljugi abiks. Elvie on selline, kes ei seisa hetkekski paigal, ta õpetab kõike sõna otses mõttes jooksu pealt ning kahe sekundi jooksul jõuab ta mulle hüüda: "Bridget, toilet paper, vacuum, linen, please, Bridget, class, mop!". Ja nii tulebki mul see kõik meelde jätta ning selle sama aja jooksul üles leida. Aga ma pean mainima, et mulle nii meeldib see ja tegelikult on päris vahva, kui jälle higistena kahekesti Elvie'ga kolmanda korruse peal voodilinadega ringi tormame või siis madratseid ülimal kiirusel klopime ning see ajab filipiininaist ennastki naerma, kui kiiresti ja korralikult töö käib.


..need olid minu esimese kolme päeva kogemused. Järgnevatel päevadel sain allapoole, rohkem segamini tubadesse koristama ja töötada kõikide erinevate inimestega. Nüüdseks on seltskond filipiinlasi, aasialasi ja indoneesialasi otsustanud, et nimed 'Birgit' ja 'Bridget' on liiga keerulised, nii et nad otsustasid uue hüüdnime kasuks: Britney.. Britney Spear. Nii, et ei tasu imestada, kui üle koridori kõlab ikka ja jälle : "Britney, vacuum !" ja ma sellele ka imekombel kiiresti reageerin.



Mis veel ? Ahjaa. Peale oma esimest päeva sain kutse jalgpallimängule. Just nimelt. Jalgpallimängule, ning mitte pealtvaatajaks ega cheerleaderiks (nagu ma iseennast soovitasin), vaid päris kohe mängu.
Mis seal ikka, võtsin kutse vastu (mina, minimaalse jalgpalli oskusega!!! :D). Kell pool kuus sammusin juba saksa poisi Pauliga Gilligansi ette ning jäime hotelli kokka ootama, et ta meid peale korjaks. Ei läinudki kaua, kui kokk Dave oma punase kabrioletiga kohale jõudis ja meid oma autosse mahutas. Tuleb välja, et see natuke pontsakas ja rõõmsameelne meesterahvas on hotelli kõige suurem klatšija, aga selle eest on huumorisoon viimase peal.

Meie tiimi kuulusid Paul, Dave, hotelli manager Daimen oma tüdruksõbraga ning üks administraator Shaun. Esimene mäng oli päris koomiline, sest esimese kahe minuti jooksul õnnestus mul juba palliga üks suur latakas vastu nägu saada. Aga hei, selle eest kaitsesin palli väravasse lendamast! 
Nüüdseks olen osa võtnud juba kolmest jalkamängust, mis on ka selleks korraks kõik, sest oma natukese madalama tiimitasemega me finaalidesse ei jõudnud. Aga sellegi eest, nalja sai omajagu ning lisaks sellele sain ka teiste töötajatega lähedamalt tuttavaks. 

Ja nüüd, kui ma siin olen veetnud juba pea kaks nädalat, on Gilligans'i töötajad kui vanad head tuttavad. Ja isegi boss, keda mõned lausa kardavad (sest et tal on väga kõrged tingimused puhtuse ja klientide heaolu pärast), on minuga väga suur klemm.

Lisaks koristajatööle õnnestus mul omale saada ka üks lisatöö.
Lugu sai alguse kuskil nelja päeva eest, kui mu toanaaber Ian mainis, et ta lahkub kolme nädala pärast meie seltskonnast, et hakata sukeldumistreeneriks ning seetõttu pakkus ta mulle oma bussijuhi töökohta. See Kanada noormees on siin hotellis veetnud viimased kolm kuud, töötades koristajana ja bussijuhina. Üldjuhul on see, et kui oled koristaja, siis iga päev teed kaks tundi tööd oma elamise eest. Kuna Ian aga sõitis lisaks bussiga, maksis ta oma elamise eest selle tööga ning sai koristajana kõigi tundide eest palka. Sõbrapäeval juhtus aga nii, et Ian oli koristamise käigus ühe külastajaga ebaviisakas olnud ning uskumatult kombel, lasti ta minuti pealt lahti (tuli välja, et see külastaja oli meie bossi sõber). Me olime kõik muidugi väga kurvad, sest Ian oli meie toas kui suur vend , kes alati nõu andis ja nalja viskas. Kuid kahjuks see on see backpackeri elu siin Austraaliamaal, et millal iganes ja ükskõik, mis põhjusega, võidakse sind jalamaid lahti lasta, nagu juhtus ka kandalase Ian'iga. Seetõttu pidi Ian koheselt oma asjad pakkima ja meie hotellist igaveseks lahkuma (see muidugi ei loe, et ta meid siiski nii palju igatseb ja öösel meie tuppa ära eksib ning ära uinub- ta uus hostel pidi üsna vilets ja inetu olema :D).
Igaljuhul, tahtsin jutuga sinna jõuda, et kolmapäevast alustasingi siis oma uue, bussijuhi tööga.
Muidugi pole tegemist suure bussiga, siiski pigem van'iga, kuhu mahub sisse lisaks minule 8 inimest. Töö on ka väga lihtne: kolm korda õhtu jooksul tuleb sõita suurele bussile vastu, mis tuleb Brisbane'ist ja seal kõik inimesed, kes Gilligansis ööbivad, meie hotelli toimetada. Ja siiamaani olen sellega edukalt hakkama saanud. Loodan, et teen seda jätkuvalt ! :D

Mis muud ma teinud olen ? Päikest võtnud (all suure basseini ääres), tasuta trennitanud, töökaaslastega allkorrusel pidutsemas ja tantsimas käinud, kõrval turul puuvilju kastide viisi ostnud ning kõike muud head ja paremat. Cairns on kui puhkuse peasihtkoht! Kõik on käe-jala kaugusel, poed ning suurepärane ilm (okei, võib-olla 35 kraadi on mõnikord liiga palav, eriti tööd tehes, aga üldjuhul, väga mõnus ja suvine). Nüüd muidugi tuli taaskord vihm tagasi, mis on samas ka päris hea vaheldus. 

Hotell on täis vabameelseid ja sõbralikke inimesi, nii et see ei ole üldse üllatus, kui end  ikka ja jälle kuskile kellegi uuega jutustama unustan.
Ja töökoht on ka mõnus, sest töö on lihtne (samas kontroll on karm ja pidev!) ning seltskond sõbralikkus ise + igapäev saab kottide viisi tasuta asju (duššigeele hambapastasid, shampoone), riideid, süüa.. ning kulud on seetõttu miinimumi lähedased. Ja ma unustasin mainida, et igal õhtul serveeritakse klubis meile tasuta süüa (ning töötajatele ekstra portsjon!).

Elu on siin tõeliselt teistsugune, mõnus ning lõõgastav. Mõnikord lausa unustan, et teen tööd siin.. 

Ma tahaksin kirjutada veel  ja veel ning jagada kõike seda, mis minuga siin nii lühikese ajaga juhtunud on ja keda kõiki huvitavaid ma kohanud olen, aga ma siiski tõmban nüüd otsad kokku ja lasen teil lihtsalt pilte nautida. 
Uskumatu, aga see koht on siin tõeline backpackerite paradiis ning ma olen tõeliselt rahul, et otsustan siia maanduda. :)




 Tegime tüdrukutega toa lõpuks korda:


  Jalgpallurid Birgit, ja Paul Saksamaalt:




 Vaade rõdult:


 Šotipoisid Chris ja Nicky ning mu toanaaber kanadalane Tara






 Toanaabrid inglane Jenny, kanadalane Tara, mina ja iirlane Niamh. Ning keskel kõrvaltoanaaber sakslane Sara







 Laguun :)


 Mina ja prantslane Marc (Britney Spear ja Marco Polo) ;)
 Marc ja Paul (kes nüüdseks kahjuks läinud juba..)
Juuksurisalong omast käest võtta. ;)



Palavad kallistused Cairnsist ! :)
Üritan teid jätkuvalt oma tegemistega kursis hoida !

Birks :)

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Back to Queensland..

Neljapäeva õhtul läksime kogu sugulaskonna ning Poliina ja Phil’i paari hea sõbraga Captain’s Grill Restorani, mis asus Rockdale’ist 15 km kaugusel imelise vaatega Kogarah Bay’le, et tähistada minu viimast õhtut koos nendega.
Söök restoranis oli imemaitsev (minu valikuks osutusid eelroana kalamaarid, põhitoiduna homaar ning magustoiduks virsiku- ja vaniljetarretis vaarikakastmega- nomnom). Ning ma ei saa mainimata jätta, et seltskond oli suurepärane ! 

Ning ootamatult jõudiski kätte hetk, kui tuli kõigiga hüvasti jätta.. (aga Austraalias suuri plaane teha ei saa, nii et võib-olla olen juba varsti taaskord neil külas). 
Õhtul üritasin veel viimased asjad kotti pakkida, kuid pean mainima, et see osutus ikka parajaks ettevõtmiseks. Kes oleks oodanud, et reisi algul olevad 13 kilo olid järsku muutunud 30’ks kiloks! Suure nuputamise peale sain seljakotti 22 kilo ning käe otsa 10 kilo + lammas ja uus reisikaaslane, sõber kängurupoiss! :D

Ja oligi käes hetk, kus pidin oma suuuure toa ja suuure isikliku voodiga ning maailma ägedaima perega hüvasti jätma! :( 
Uskumatu, kui lähedaseks nad mulle said ja suutsid täieliku kodust lahkumise tunde tekitada- nuuks nuuks! (Aga ma tean, et isegi kui mind tööviisa enam neile külla ei vii, siis mõni teine viisa ikka viib ;))

Hommikul kell 6 istusingi juba lennukil (taaskord) ning võtsin suuna põhja Queenslandi poole, Cairnsi. Lennureisi koha pealt pean mainima, et mitte keegi ei küsinud mult passi (ei Sydney’s ega Cairnsis), nii et ükskõik kes, oleks saanud mu piletiga selle lennureisi ette võtta.
Selles Queenslandi põhjapoolses linnakeses ootas mind ees täielik kuumus, nagu oleks Malaisiasse ära eksinud. 
Lennujaamas kimasin kähku bussipeatusesse ja õnnestus endale veel viimane koht eesolevale bussile sebida (bussionu kõrvale, tööriistakasti otsa). Õnneks oli sõit tasuta, tänu minu eelbroneeritud ööbimismajale.
Naljakas oli Cairnsis jälle tagasi olla. Viimati ekslesin siin Jannoga ja uskumatu, kõik kohad tulid taaskord tuttavad ette.

Hostelis, Check-In’is tuli välja, et olin oma ööbimise eest juba ette ära maksnud ning seejärel sain teada, et ma saan selle raha põhimõtteliselt kõik tagasi, kuna teadaolevalt alustan juba pühapäeval siin hostelis koristajatööga (aga kõik koristajad peavad maksma umbes sama suure summa bondirahaks, nii et vahet suurt ei ole :D).

Nüüd elangi järgmised kaks päeva kuueses segatoas kolme saksatüdruku (sain neile oma saksa keelseid lauseid demostreerida, mis kunagi ammu farmis said omandatud :D) ja ühe poisiga, keda keegi veel näinud ei ole. Pühapäeval pakin asjad ja kolin eraldi töötajate tuppa (pühimõtteliselt samasugused, aga ainult koristajatele). Tutvusin juba ka oma tööandjaga, kes on umbes 45-aastane väikest kasvu särtsakas naisterahvas Lella. Temalt sain taaskord paberimajandust ning juhendeid ja ülevaate töögraafikusse, kus ma kenasti juba sisse märgitud olin. Väga äge! :)

Nüüd saan paar päeva kuumi ja vihmaseid (jep, vihmaperiood alustas siinkandis tööd!) ilmu nautida ning siis maandun taaskord töömaastikule! Juhei.  

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Last days in Sydney..

Õhtupoolik kogu perega Ooperimaja ümbruses..



 




  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Jõulud, aastavahetus ja muud tegemised..

Üle kuu aja on minu poolt täielikku vaikust olnud, nii et mõtlesin lõpuks siis ennast kokku võtta ja kõik oma tegemised-toimetused kirja panna! :)

Jõulud möödusid mõnusalt ja soojalt! Ning suure hulga toiduga !!!
Alustasin pühade tähistamist hetkest, kui lennuki pealt maha astusin ja taaskord Sydneys olin (tegelt, kui aus olla, siis algasid pühad juba detsembri algul erinevate jõulupiknikute- ja kokkusaamistega nii Austraalia- kui Taanimaal). Aga 24.detsembri ööl vastu 25.ndat leidsin end kogu Poliina perega kohalikust kirkust, kus toimus iga-aastane kesköine missa.
25.nda lõunaks oli laud söögist lookas ning rahvas maja täis. Kokku tuli, nagu ikka, põhiseltskond sugulasi.
Sai nalja, sai süüa, sai mänge mängitud, sai päikest ning sai süüa (kas ma juba mainisin seda?). Kõike sai ja seda sooja suveilma saatel. Kuigi päris õiget jõulutunnet ma siiski kätte ei jõudnud saada (sest ilmselgelt puudus laualt verivorst ja hapukapsas ning kraade oli tunduvalt üle 20'ne), kuid sellegi eest oli üritus mõnus ja Austraalialikult kodune. Soe suvepäev koos päkapikumütsiga.



Peale jõule tuli puhkamisaeg ning pühade järelkaja ning taastumisperiood. Küll käisime pargis tuulelohetamas, rannas päikest nautimas ja loomaaias hülgede trikkidele kaasa elamas. Ning muidugi, alustasime Poliinaga ka regulaarse trenniskäimisega (tänu temale õnnestus mul osa saada kuuajasest tasuta jõusaalist!). Kulub täitsa ära peale suurt söömingut jõululauas!

Aastavahetuse veetsin ma Sydney ühes paremas rannas Bondi Beachil koos sõprade, Snoop Doggi, Calvin Harrise ning suure peomeeleolus rahvahulgaga ! See üritus oli lihtsalt võimas ! Muidugi jäi mul laivis Sydney kesklinna ilutulestik nägemata, aga sellegi eest oli minu ees võimas tuledemäng ja veel võimsam kontsert! Ja kogu see peorahvas - Hullumeelne !!!




Uuel aastal alustasin hoolega uue töökoha otsimisega (Pean ju siiski midagi peale paprikate istutamist ja traktorisõidu ka proovima!) Kõik algas nagu eelmisel aastalgi, kui Sydneysse esimest korda Anniga jõudsime. CV'de saatmiste, intervjuudel käimistega, tööriiete soetamisega jne. Algul oli asi vaikne ning vastuseid eriti ei tulnudki. Usun, et põhjuseks võis olla kestev Christmas holiday. Aga polnud hullu. Nädala pärast sain juba oma esimesele intervjuule ning tuli ka paar telefonikõnet erinevatest restoranidest.
Muidugi on siin selle tööleidmisega üks suur reegel: sa pead olema kiire ja kähku jala ukse vahele saama. Seda tõdesin, kui internetis töökuulutust nägin, mis oli tund aega varem postitatud ja kui ma siis sinna koheselt helistasin, vastas sõbralik meesterahvas mulle telefonis: "I'm sorry, but all the 20 positions are already taken!". Vot nii kiirelt käib see tööjagamine Sydneys.
Vahepeal muidugi harisin end natuke baari- ja kohvivaldkonnas ning käisin kahel koolitusel. Õppisin baari nippe (kokteilide valmistamist, shotide ja õlle kallamist ning muid barmani trikke) ning lisaks sellele, kuidas valmistada erinevaid espresso kohvisid ja nad siis lõpuks ka ära kaunistada. Taaskord sain targemaks ning osavamaks ! Ahjaa ja koolitustel võis juua enda valmistatud kokteile ja kohvisid nii palju, kui jaksasid. :D

Eelmisel nädalal sättisin end taaskord kahele intervjuule. Üheks osutus müügimehe positsioon. Ja see õnnestus mul omale ka saada. Ning mina muidugi ootasin intervjuust (nagu ka ülejäänud 6 inimest, kes selle koha omale said) 15.-minutilist küsitlust, aga tuli välja, et peale töö saamist, ootas meid ees kolmetunnine koolitus ja seejärel asusime juba müügimeestega koos ise maju läbi käima ja heategevusprojekti müüma. Kahjuks pole minus seda isiksust, kes inimeste kodudes erinevaid tooteid pakkumas käib ja sellesse ka omajagu valesid ära peidab (ehk müügimehe trikid ärimiseks). Nii, et loobusin sellest pakkumisest.

Teiseks intervjuuks oli ettekandja töökoht, suurtematel üritustel (pulmad, konverentsid jne). Seal muidugi oli meil intervjuu asemel test. Kohale oli tulnud 40 kandidaati, kes kõik pidid kandma kandikuid, mis olid täidetud veeklaasidega ning hoidma käes vähemalt kolme taldrikut. Kuna mina olin väga väikeste kogemustega (eelmisel aastal 2 päeva ettekandja tööd itaalia restoranis), siis olin üsna kindel, et seal ma küll tööd ei saa ning lisaks sellele kilises ja kolises mu veekandik vist kõige valjemalt.
Peale testimist valis üks kogukas hiinaonu 10 inimest välja ning ootamatult leidsin ma ennastki sealt seltskonnast. Ei tea, mis triki ja nipiga ma selle koha endale sain. Igaljuhul, seejärel tegi juba sama onuke meile selgeks, kuidas kõik käib, millal tööle saame ning palju palka saame. Nii oligi mind nädala pärast ootamas oma esimene kindel ettekandja töö. Muidugi oli hea meel, et olin endale midagi leidnud, aga 'nädala pärast' jäi minu jaoks siiski liiga kaugeks ürituseks.

Et töökohtade võimalust suurendada, hüppasin peale intervjuud läbi ka lähedal asuvast restoranist ning viskasin sinnagi oma CV. Ning üllatuseks, sain juba järgmiseks päevaks testi tööpäeva.
Ja peale esimest kolme tundi, tegid manager ja boss otsuse, et nad tahavad mind sinna tööle. Nii, et loobusin oma eelnevast pakkumisest ja võtsin vastu igapäevase ettekandja töö.
Muidugi oli algul närv sees ning mõtlesin, et ma küll toime ei tule. Aga peale esimest tõsist ja kiiret tööpäeva, anti mulle topeltvahetused igaks päevaks. Paistab, et läks ikka hästi.
Restoran on ise keset Sydney kesklinna, kiire igapäevaelu keskel. Tegemist on rohkem mereandide ja kalarestoraniga. Alguses oli muidugi päris raske, kõik toidud meelde jätta (kokalt sain ikka korduvalt noomitusi, kui ikka ja jälle küsisin, mis see või too on :D) ja muud erinevad reeglid omandada. Aga endalegi üllatusena, olen päris kiirelt selgeks saanud, kus miski on ning mis täpselt tegema pean. Natuke sai ka klaase lõhutud ning varbad villi tatsatud, aga see käib ju ettekandja töö juurde.

Ja nii olengi nüüd tervelt kaks nädalat töötanud, lõunast kuni hilisõhtuni välja. Töö on kiire ja rahvast on palju, nii, et selle aja jooksul pole põhimõtteliselt aega isegi vett juua, et ennast suure töö käigus maha jahutada. 5 tundi möödub minu jaoks kui 5 minutit! Ja ma pean mainima, et isegi, kui restoranist välja astudes tunnen, kuidas jalad all tuld löövad ning istumise järele karjuvad, mulle nii meeldib see. Mulle meeldib, et ma olen omandanud  selle kahe nädala jooksul nii palju uusi kogemusi ning olen saanud palju enesekindlamaks inimestega suheldes ja  isegi meeldib see, et kiirus ja tempo on nii suur, et enda jaoks pole hetkekski aega. 
Seltskond töö juures on ka üldiselt mõnus. Ettekandjateks korea-, saksa- ja prantsusetüdruk ning manager ise, kes on pisikest kasvu, energiline ja ülivinge kohalik noor naine Sophie. Kööki on ära eksinud kokk hiinlane ning indoneesia- ja nepaalipoiss. Nii et seltskond on kirev ja omamoodi väga lahe. Aga et asi ikka põnevam oleks, saadab meie tööd igapäevane kullipilk ühe kogukama bossi Stephanie poolt. Tema jälgib igat meie tegevust detailselt ja ei teki hetkegi, kui tal poleks midagi öelda. Nii, et mis ma esimese paari päevaga kohe õppisin: ära jää talle ette; tee kõik täpselt nii, nagu ta sulle ütleb; täpselt õiges järjekorras, õige kiiruse jne... ning ära muretse, sa teed ikka siis kõike valesti! 
Näiteks ühel õhtul, kui tempo oli peal ning rahvas ootas tellimusi ja toitu, suutsin mina kogu taldrikutäie friikartuleid mööda maad laiali puistada ning lisaks sellele kastmega, nii vähegi kui võimalik oli, kõik kohad täis mäkerdada. Sellepeale tuli kibekiirelt manager minu juurde ja ütles: "Nüüd mine kähku ja korista see ära, enne, kui boss näeb!". Ja kuidagi imekombel suutsin ma kõik selle just enne tema tulekut ära likvideerida. Ning nii see just käibki, mingi jama keegi jälle kokku keerab, üritab manager selle bossi eest võimalikult kiirelt ära peita. Ja asi töötab! Ning siis saab jälle kööki minna ning nepaalile ja indoneesialasele kõik südamelt ära puistada! 
Nemad on ka meil vahvad sellid, sest ikka ja jälle meisterdavad nad meile köögis süüa ja siis, kui tekib imekombel töö juures paus, saab ennast nende keskele peita ja jälle ampsu imemaitsvast roast haarata. Mõnus!

Ja uskumatu, see kahenädalane kogemus andis mulle ikka nii palju juurde! 
Ning üks põhiline asi, mis mulle meeldis, oli mälutreening, sest üldjuhul oli meid kogu restorani peale tööl kaks-kolm, ning teenindada tuli kõiki laudu korraga (kellelgi ei olnud omat kindlat piirkonda). Nii, et kui umbes kolm lauda esitasid tellimuse, neljas inimene küsis sidrunit ja ketšupit, paar peret ootas ukse peal oma lauda, manager palus kiirelt laoruumist kast veini tuua ning kokk tilistas kella, sest kellegi toit sai valmis; siis oli ikka paras ettevõtmine, et see kõik meelde jääks ja tehtud saaks. Aga tulin toime ja kõige tipuks tuldi mulle isiklikult veel taskusse jootraha pistma. Ja inimeste kommentaarid: "Teil on ikka nii sõbralik teenindus siin!" tegi kõik selle jalavalu ja kiire tempo tühiseks probleemiks.

Siin on ka link, kui keegi tahab näha, kuhu restorani ma ära eksisin: http://barramundibarandgrill.com.au/

Nüüd on aga lood seal maal, et mul on Sydney't jäänud vaid neljaks järgnevaks päevaks...
Miks siis nii? 

Töö on mul ju olemas ning imeline pere ka, kellega koos olen viimased 5-6 nädalat elanud (aeg lendab!)..

Aga seda vist saabki backpackeri eluks nimetada, kui tekivad uued pakkumised, tõenäoliselt suurem palk ning seda linna, kuhu kindlasti tahtsin oma reisi jooksul jõuda. 
Nii, et kuna ma juba nii suur lennukifänn olen, siis 3.veebruaril lendan taaskord edasi (või võib ka öelda tagasi..) Queenslandi. 

Ja nüüd nautige pilte minu tegemistest Sydneys ja selle ümbruses :)


 Blacky & Oprah
 Willy oma venna/õega :)
 Loomaaias :)
Taga vaade Sydney kesklinnale..

Anthony (Phil'i vennapoja) 21.-ne sünnipäev :










Perega parkides tuulelohetamas :



Veel loomaaeda :)

Tegime tomatikastet:


Phil ja Poliina:



  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS