Tagasi Kängurumaal..: January 2012

Jõulud, aastavahetus ja muud tegemised..

Üle kuu aja on minu poolt täielikku vaikust olnud, nii et mõtlesin lõpuks siis ennast kokku võtta ja kõik oma tegemised-toimetused kirja panna! :)

Jõulud möödusid mõnusalt ja soojalt! Ning suure hulga toiduga !!!

Alustasin pühade tähistamist hetkest, kui lennuki pealt maha astusin ja taaskord Sydneys olin (tegelt, kui aus olla, siis algasid pühad juba detsembri algul erinevate jõulupiknikute- ja kokkusaamistega nii Austraalia- kui Taanimaal). Aga 24.detsembri ööl vastu 25.ndat leidsin end kogu Poliina perega kohalikust kirkust, kus toimus iga-aastane kesköine missa.

25.nda lõunaks oli laud söögist lookas ning rahvas maja täis. Kokku tuli, nagu ikka, põhiseltskond sugulasi.
Sai nalja, sai süüa, sai mänge mängitud, sai päikest ning sai süüa (kas ma juba mainisin seda?). Kõike sai ja seda sooja suveilma saatel. Kuigi päris õiget jõulutunnet ma siiski kätte ei jõudnud saada (sest ilmselgelt puudus laualt verivorst ja hapukapsas ning kraade oli tunduvalt üle 20'ne), kuid sellegi eest oli üritus mõnus ja Austraalialikult kodune. Soe suvepäev koos päkapikumütsiga.

Peale jõule tuli puhkamisaeg ning pühade järelkaja ning taastumisperiood. Küll käisime pargis tuulelohetamas, rannas päikest nautimas ja loomaaias hülgede trikkidele kaasa elamas. Ning muidugi, alustasime Poliinaga ka regulaarse trenniskäimisega (tänu temale õnnestus mul osa saada kuuajasest tasuta jõusaalist!). Kulub täitsa ära peale suurt söömingut jõululauas!

Aastavahetuse veetsin ma Sydney ühes paremas rannas Bondi Beachil koos sõprade, Snoop Doggi, Calvin Harrise ning suure peomeeleolus rahvahulgaga ! See üritus oli lihtsalt võimas ! Muidugi jäi mul laivis Sydney kesklinna ilutulestik nägemata, aga sellegi eest oli minu ees võimas tuledemäng ja veel võimsam kontsert! Ja kogu see peorahvas - Hullumeelne !!!

Uuel aastal alustasin hoolega uue töökoha otsimisega (Pean ju siiski midagi peale paprikate istutamist ja traktorisõidu ka proovima!) Kõik algas nagu eelmisel aastalgi, kui Sydneysse esimest korda Anniga jõudsime. CV'de saatmiste, intervjuudel käimistega, tööriiete soetamisega jne. Algul oli asi vaikne ning vastuseid eriti ei tulnudki. Usun, et põhjuseks võis olla kestev Christmas holiday. Aga polnud hullu. Nädala pärast sain juba oma esimesele intervjuule ning tuli ka paar telefonikõnet erinevatest restoranidest.

Muidugi on siin selle tööleidmisega üks suur reegel: sa pead olema kiire ja kähku jala ukse vahele saama. Seda tõdesin, kui internetis töökuulutust nägin, mis oli tund aega varem postitatud ja kui ma siis sinna koheselt helistasin, vastas sõbralik meesterahvas mulle telefonis: "I'm sorry, but all the 20 positions are already taken!". Vot nii kiirelt käib see tööjagamine Sydneys.

Vahepeal muidugi harisin end natuke baari- ja kohvivaldkonnas ning käisin kahel koolitusel. Õppisin baari nippe (kokteilide valmistamist, shotide ja õlle kallamist ning muid barmani trikke) ning lisaks sellele, kuidas valmistada erinevaid espresso kohvisid ja nad siis lõpuks ka ära kaunistada. Taaskord sain targemaks ning osavamaks ! Ahjaa ja koolitustel võis juua enda valmistatud kokteile ja kohvisid nii palju, kui jaksasid. :D

Eelmisel nädalal sättisin end taaskord kahele intervjuule. Üheks osutus müügimehe positsioon. Ja see õnnestus mul omale ka saada. Ning mina muidugi ootasin intervjuust (nagu ka ülejäänud 6 inimest, kes selle koha omale said) 15.-minutilist küsitlust, aga tuli välja, et peale töö saamist, ootas meid ees kolmetunnine koolitus ja seejärel asusime juba müügimeestega koos ise maju läbi käima ja heategevusprojekti müüma. Kahjuks pole minus seda isiksust, kes inimeste kodudes erinevaid tooteid pakkumas käib ja sellesse ka omajagu valesid ära peidab (ehk müügimehe trikid ärimiseks). Nii, et loobusin sellest pakkumisest.

Teiseks intervjuuks oli ettekandja töökoht, suurtematel üritustel (pulmad, konverentsid jne). Seal muidugi oli meil intervjuu asemel test. Kohale oli tulnud 40 kandidaati, kes kõik pidid kandma kandikuid, mis olid täidetud veeklaasidega ning hoidma käes vähemalt kolme taldrikut. Kuna mina olin väga väikeste kogemustega (eelmisel aastal 2 päeva ettekandja tööd itaalia restoranis), siis olin üsna kindel, et seal ma küll tööd ei saa ning lisaks sellele kilises ja kolises mu veekandik vist kõige valjemalt.

Peale testimist valis üks kogukas hiinaonu 10 inimest välja ning ootamatult leidsin ma ennastki sealt seltskonnast. Ei tea, mis triki ja nipiga ma selle koha endale sain. Igaljuhul, seejärel tegi juba sama onuke meile selgeks, kuidas kõik käib, millal tööle saame ning palju palka saame. Nii oligi mind nädala pärast ootamas oma esimene kindel ettekandja töö. Muidugi oli hea meel, et olin endale midagi leidnud, aga 'nädala pärast' jäi minu jaoks siiski liiga kaugeks ürituseks.

Et töökohtade võimalust suurendada, hüppasin peale intervjuud läbi ka lähedal asuvast restoranist ning viskasin sinnagi oma CV. Ning üllatuseks, sain juba järgmiseks päevaks testi tööpäeva.

Ja peale esimest kolme tundi, tegid manager ja boss otsuse, et nad tahavad mind sinna tööle. Nii, et loobusin oma eelnevast pakkumisest ja võtsin vastu igapäevase ettekandja töö.

Muidugi oli algul närv sees ning mõtlesin, et ma küll toime ei tule. Aga peale esimest tõsist ja kiiret tööpäeva, anti mulle topeltvahetused igaks päevaks. Paistab, et läks ikka hästi.

Restoran on ise keset Sydney kesklinna, kiire igapäevaelu keskel. Tegemist on rohkem mereandide ja kalarestoraniga. Alguses oli muidugi päris raske, kõik toidud meelde jätta (kokalt sain ikka korduvalt noomitusi, kui ikka ja jälle küsisin, mis see või too on :D) ja muud erinevad reeglid omandada. Aga endalegi üllatusena, olen päris kiirelt selgeks saanud, kus miski on ning mis täpselt tegema pean. Natuke sai ka klaase lõhutud ning varbad villi tatsatud, aga see käib ju ettekandja töö juurde.

Ja nii olengi nüüd tervelt kaks nädalat töötanud, lõunast kuni hilisõhtuni välja. Töö on kiire ja rahvast on palju, nii, et selle aja jooksul pole põhimõtteliselt aega isegi vett juua, et ennast suure töö käigus maha jahutada. 5 tundi möödub minu jaoks kui 5 minutit! Ja ma pean mainima, et isegi, kui restoranist välja astudes tunnen, kuidas jalad all tuld löövad ning istumise järele karjuvad, mulle nii meeldib see. Mulle meeldib, et ma olen omandanud selle kahe nädala jooksul nii palju uusi kogemusi ning olen saanud palju enesekindlamaks inimestega suheldes ja isegi meeldib see, et kiirus ja tempo on nii suur, et enda jaoks pole hetkekski aega.

Seltskond töö juures on ka üldiselt mõnus. Ettekandjateks korea-, saksa- ja prantsusetüdruk ning manager ise, kes on pisikest kasvu, energiline ja ülivinge kohalik noor naine Sophie. Kööki on ära eksinud kokk hiinlane ning indoneesia- ja nepaalipoiss. Nii et seltskond on kirev ja omamoodi väga lahe. Aga et asi ikka põnevam oleks, saadab meie tööd igapäevane kullipilk ühe kogukama bossi Stephanie poolt. Tema jälgib igat meie tegevust detailselt ja ei teki hetkegi, kui tal poleks midagi öelda. Nii, et mis ma esimese paari päevaga kohe õppisin: ära jää talle ette; tee kõik täpselt nii, nagu ta sulle ütleb; täpselt õiges järjekorras, õige kiiruse jne... ning ära muretse, sa teed ikka siis kõike valesti!

Näiteks ühel õhtul, kui tempo oli peal ning rahvas ootas tellimusi ja toitu, suutsin mina kogu taldrikutäie friikartuleid mööda maad laiali puistada ning lisaks sellele kastmega, nii vähegi kui võimalik oli, kõik kohad täis mäkerdada. Sellepeale tuli kibekiirelt manager minu juurde ja ütles: "Nüüd mine kähku ja korista see ära, enne, kui boss näeb!". Ja kuidagi imekombel suutsin ma kõik selle just enne tema tulekut ära likvideerida. Ning nii see just käibki, mingi jama keegi jälle kokku keerab, üritab manager selle bossi eest võimalikult kiirelt ära peita. Ja asi töötab! Ning siis saab jälle kööki minna ning nepaalile ja indoneesialasele kõik südamelt ära puistada!

Nemad on ka meil vahvad sellid, sest ikka ja jälle meisterdavad nad meile köögis süüa ja siis, kui tekib imekombel töö juures paus, saab ennast nende keskele peita ja jälle ampsu imemaitsvast roast haarata. Mõnus!

Ja uskumatu, see kahenädalane kogemus andis mulle ikka nii palju juurde!

Ning üks põhiline asi, mis mulle meeldis, oli mälutreening, sest üldjuhul oli meid kogu restorani peale tööl kaks-kolm, ning teenindada tuli kõiki laudu korraga (kellelgi ei olnud omat kindlat piirkonda). Nii, et kui umbes kolm lauda esitasid tellimuse, neljas inimene küsis sidrunit ja ketšupit, paar peret ootas ukse peal oma lauda, manager palus kiirelt laoruumist kast veini tuua ning kokk tilistas kella, sest kellegi toit sai valmis; siis oli ikka paras ettevõtmine, et see kõik meelde jääks ja tehtud saaks. Aga tulin toime ja kõige tipuks tuldi mulle isiklikult veel taskusse jootraha pistma. Ja inimeste kommentaarid: "Teil on ikka nii sõbralik teenindus siin!" tegi kõik selle jalavalu ja kiire tempo tühiseks probleemiks.

Siin on ka link, kui keegi tahab näha, kuhu restorani ma ära eksisin: http://barramundibarandgrill.com.au/

Nüüd on aga lood seal maal, et mul on Sydney't jäänud vaid neljaks järgnevaks päevaks...

Miks siis nii?

Töö on mul ju olemas ning imeline pere ka, kellega koos olen viimased 5-6 nädalat elanud (aeg lendab!)..

Aga seda vist saabki backpackeri eluks nimetada, kui tekivad uued pakkumised, tõenäoliselt suurem palk ning seda linna, kuhu kindlasti tahtsin oma reisi jooksul jõuda.

Nii, et kuna ma juba nii suur lennukifänn olen, siis 3.veebruaril lendan taaskord edasi (või võib ka öelda tagasi..) Queenslandi.

Ja nüüd nautige pilte minu tegemistest Sydneys ja selle ümbruses :)